Demokraatlik ja kaasav planeerimine tooks tagasi sisulise koostöö ja planeeringutes olevate nõuete järgimise

Avaldatud 11.03.2020 ja täiendatud 25.09.2021

2020. aasta alguses ja seejärel uuesti 2021 oktoobris on päevakorral taaskord planeerimisseaduse muutmine. Käärid seaduse ja selle täitmise vahel on alates 01.07.2015, kui praegune seadus jõustus, aina kasvanud aga Rahandusministeeriumi pakutud eelnõud reaalseid probleeme ei lahenda.

Planeerimisseaduses on puudunud sanktsioonid rikkumise eest ja planeeringu kohustuse täitmine on vähenenud. Reaalses elus venitatakse planeeringumenetlusi sageli pikalt ja karistamatult, seda eriti Tallinnas.

Planeerimisseaduse korrektuurilises muudatuses pakutav algatamise tähtaja nihutamine 30-lt päevalt 45 päevale vms kosmeetika ei lahena reaalelulisi probleeme ja aastate pikkuseid otsuste tegemistega venitamisi.

Sisulise kaasamine on asendunud teavitamisega

On fakt, et praegune planeerimisseadus vähendas võrreldes varasema seadusega oluliselt kodanike planeerimises kaasarääkimise õigust ja suurendas ametnike omavoli ning korruptsiooni riske.

Varem kehtis lihtne põhimõte, ehitada ei tohtinud teisti kui määras kehtiv planeering. See tagas avalikkuse ees kokku lepitud ehitusmahtude arusaadavuse. Kogu planeerimisprotsess oli süsteemselt avalik. Üldplaneeringuid ei tehtud mitte kabineti vaikuses, vaid elanikkonna, ettevõtjate ja külaseltside koostöös. Täna on selline sisuline kaasamine ja koostöö kodanike ja ettevõtjatega aga aina enam kadumas.

Inimestel raske järgida, mis toimub, sest detailplaneeringu eskiisi avalikud arutelud kaotati sootuks. Siiski mõnel pool need veel vanade ehitusmääruste järgi veel jätkuvad aga ehitusmääruseid enam ka uus seadus ei nõua. Häid näiteid siiski on, näiteks Harku vallas on ka praegu kõik planeeringudokumendid avalikud ja arutelud toimivad ning nende protokollid ilmuvad kodulehele kiirelt. Samal ajal on paljudes omavalitsustes asja-ajamine läbipaistmatu või avalikustamine valikuline (nt Rae vallas on Harkuga analoogne läbipaistev kord puudu, Tallinna planeeringute registris aga pole sageli kõiki dokumente, mis on arhiivis paberkujul). Läbipaistvus on alati parim vahend ausa asja-ajamise tagamiseks ja kaalutuste arusaadavuseks.

Läbipaistvust on vaja nii kaalutusotsuse enda arusaadavuses, kui ka selles kuidas kodanike ja ettevõtjate panuseid oma lähikonna arengusse arvestatakse või ei arvestata.

Arutelukeskne planeerimine asendus teavitava planeerimisega

Varasem aruteludekeskne kaasav planeerimine ongi praeguse seaduse järgi asendatud kirjaliku teavitamisega. Kodanik, ja eriplaneeringu puhul isegi kohalik omavalitsus, on sisulise kaasa rääkimise õiguseta. Jah, arvamust saab avaldada aga enam pole õigust ettepanekute ega vastuväidete esitamiseks. Neid võib teha aga neid käsitletakse arvamusena, mille vastu esitatakse ametnike seisukoht. Pole raske arvata, kumb peale jääb. See suurendab haldusliku omavoli ja võimaldab sahkerdamist.

Kui eelmises planeerimisseaduses oli 47 paragrahvi ehk 17 prinditavat A4 lk teksti, siis uues on 143 paragrahvi ja 45 lk teksti. Kolmekordistunud õigusakti maht on täna aga selgelt planeerimise arusaadavust ja toimivust vähendanud. Tänase seaduse varasemast erinev loogika on osaliselt nullinud senise kohtupraktika suunava rolli. Eelmise seaduse toimimise tagasid 2003-2015 Riigikohtust tulnud 78 kohtulahendit, mis muu hulgas kaotasid korruptsioonivõimalusi.

Kui te arvate, et uue seadusega on planeerimine lihtsamaks läinud, siis te eksite. Seal kus menetlused venisid enne, venivad need täna veel hullemini (tõsi venimist peidetakse algatamise eelse menetluse osas osavalt, mis ametlikult justkui asja paremaks teeb).

Aina enam nõutakse detailplaneeringult ka ebaseaduslikult projekti täpsust, mis kaotab planeeringu kui arhitektuurse lahenduse kujundamiseks ruumi jätva dokumendi mõtet. Planeering ei ole projekt. Mis on üldse planeerija roll, kui ta ei toimi huvide tasakaalustajana, kaasajana ja heade arhitektuursete lahenduste kavandamiseks ruumi loojana? Planeeringust projekti tegemisel ju kaob igasugune fleksibiilsus. Topelt projekteerimist ei ole vaja. Planeerimine on ja peaks jääma siiski strateegiliste valikute ja visioonide põhiseks ja ehitusvõimalusi suunavaks tegevuseks, mitte olema üldisem projekt.

Planeering kui investeerimiskindluse ja ausa konkurentsi tagaja

Täna on detailplaneeringu kehtimine tagatud kehtiva seaduse järgi vaid 5 aastat! Majandustsükli kasvufaas oli praegu 11 aastat kui Covid korrektuuri mitte lugeda, siis suisa 13 aastat. Langus võib tulla sama pikk. Planeeringute kehtetuks tunnistamine kaotab aga inimeste ja ettevõtjate võimalusi oma vara kasutada, mis võimendab turu kukkumise faasis kriisi. Kusjuures võim vara väärtust vähendada on ametnikel. Seega, mis investeerimiskindlusest me siin räägime?

Selgelt häiritud on ka konkurents, Selgelt on häiritud ka aus konkurents, sest reaalsuses saavad osad arendajad ehitada kõike seda, milleks teistelt planeeringut nõutakse ilma detailplaneeringuta.

Peamiseks sahkerdamise meetodiks ongi täna kujunenud detailplaneerimisest projekteerimistingimuste abil mööda hiilimine. Kaur Lass kirjutas sellest ühe konkreetse juhtumi näitel Pärnus 3 artiklit, mille leiate meie artiklikogust, kui ka käesoleva loo lõpust.

Projekteerimistingimuste abil planeerimisest mööda hiilimine kaotab planeerimise eesmärgi

Projekteerimistingimused ei ole linnades jm detailplaneeringu kohustusega juhtudel mõeldud detailplaneeringu asendamiseks. Planeerimine on siiski protsess, mille eesmärk on ruumilises keskkonnas toimuva suunamine ja tasakaalustamine, mitte kellegi huvi diskussioonideta läbi surumine. Tänase ehitusseadustiku § 26 toob välja “projekteerimistingimused on vajalikud ehitusloakohustusliku hoone või olulise avaliku huviga rajatise ehitusprojekti koostamiseks, kui puudub detailplaneeringu koostamise kohustus.”

Ringkonnakohus tõdes 25.02.2019 haldusasjas nr 3-17-2721 ja 19.06.2019 haldusasjas nr 3-18-835, et Planeerimisseaduse § 125 lg 5 eesmärgiga on kooskõlas tõlgendus, et selle alusel projekteerimistingimuste väljastamine on võimalik üksnes juhul, kui üldplaneering sätestab vajaliku täpsusastmega ehituslikud ja arhitektuurilised tingimused, millest lähtuda. Tõdetakse ka, et need tingimused peavad olema täpsed ega saa piirduda maksimaalse ehitusmahu, hoonestuse kõrguspiirangu ja haljastusnõuete määramisega, sest needki ei ole ala üldised kasutus- ja ehitustingimused. Kahjuks aga pole see omavalitsusi korrale kutsunud.

Probleemi tajuvad ka advokaadid ja kohtunikud

Olukorras, kus planeeringuid ei võeta enam aluseks ehitamisele, on küsitav kogu planeerimise vajalikkus. Ajakirjas “Juridica” 3/2018 kirjutas LINKLaw vandeadvokaat Triin Biesinger: “Artikli autor nõustub täielikult riigikohtunik Viive Ligi eriarvamusega asjas 3-17-1398, kus nenditi, et ehitus- ja kasutuslube puudutava Riigikohtu praktika tulemusena on ehitusloa vaidlustamine muutunud üsna mõttetuks, lahendiga asjas 3-17-1398 vähendatakse veelgi detailplaneeringu kaalu ja kogu planeerimisseaduse võib prügikasti visata. Riigikohtunik oletas, et õigusvastane ehitamine saab veelgi enam tuult tiibadesse, sest sellise investeeringu tegemine ei pruugi lõppeda lammutamisega ja ettevõtlusvabaduse sildi all saavutatakse õigusvastase käitumisega pigem konkurentsieelis.” Prohvetlikud sõnad riigikohtunikult. Kui vaatame objektiivselt tänast praktikat, siis nii ongi läinud.

Odavaim lahendus ühiskonnale on pöörduda tagasi vana seaduse juurde.

Miks me toodame mahukaid seadusi, mida keegi ei täida? Eelmist seadust täideti, sest see oli koostatud planeerijaid, omavalitsusi ja teisi eksperte kaasavalt ning arvestad ka Euroopa ruumilise planeerimise hartaga. Seda täideti, sest sai tugineda kohtulahenditele ja sisulise kaasamisega loodi nö kodaniku järelevalve oma elukohta ümbritseva ruumi üle. See välistas tuumajaamad tagahoovis ja teerullimeetodi ametnikele või poliitikutele meeldivate objektide läbisurumisel nagu nüüd on juhtunud eriplaneeringute puhul.

Meil on täna kaks rahaliselt mõistliku valikut:
1) Vana planeerimisseaduse loogika juurde tagasi pöördumine. Ka täna menetletakse osasid detailplaneeringuid lõpuni eelmise planeerimisseaduse järgi, st see vana seadus toimib ka praegu endiselt praktikas edukalt ja ei oma sarnaseid vastuolusid ja planeeringutest mööda hiilimise viise nagu praegune haldusliku omavoli korras läbi surutud planeerimisseadus. Lisaks tagavad selle toimimise riigikohtu lahendid.
2) Planeeringute vajaduse täielik kaotamine. Siis oleks praegune olukord, kus ühed peavad planeeringuid tegema ja teised saavad ilma asenduv kõigile võrdse võimalusega ehitada planeeringuta. Igal juhul on see parem kui ebaseaduslik ehitamine ja sahkerdamine, mis nagunii seadustakse ajal, kui teised ootavad planeeringu algatamist aastaid ja siis koostavad detailplaneeringuid palju pikemalt kui tänases seaduses määratud 3 aastane tähtaeg. Tähtajad, mis pole ametnikule siduvad on vaid korruptsiooni soosivad, sest ametnikul puudub täna igasugune isiklik vastutus.

Kõige rumalam on praegune järelevalvetu ja karistamatu õigusrikkumiste soosimine ehk pea liiva alla peitmine koos logiseva õigusakti kosmeetilise parandamisega.

Meie eesmärk on seista Eestis demokraatliku ja kaasava planeerimise taastamise eest. Me vajame kodanikuühiskonnana ametnike omavolile piiride panemist.

Meie planeerimisekspert Kaur Lass kohtus märtsis 2020 Riigihalduse Minister Jaak Aabiga, et käesolevas blogis ja all olevates artiklites toodud probleeme selgitada ka ministrile, sest riik pole suutnud planeerimisalast järelevalvet laiemas kontekstis (st laiemalt kui vahetu planeeringu menetluse kontroll seaduses määratud juhtumitel) toimima panna.

Kohtumisel kiireid lahendusi ei lubatud aga probleemide olemasolu sõnum sai ministrini viidud (sh esitatud ettekanne, kus probleemid on selgelt kirjas). Hiljem kohtus Kaur Lass Rahandusminister Martin Helmega, kes lubas planeerimisseaduse menetlusele kaasa aidata ja seda tegigi. 2020 aasta suvel töötati välja uus seaduse eelnõu (seda tutvustavad slaidid leiab altpoolt) aga paraku jäi see soiku 2021 aasta alguses valitsuse vahetumisega (vt allpool olev Koit Brinkmann artikkel).

Jääme omalt poolt siiralt lootma 1995. kuni 2015. aastani kestnud kaasava ja demokraatliku planeerimise taastumisele ja eriplaneeringute teerulli ning projekteerimistingimuste kaose kadumisele.

Lisalugemist planeerimisseaduse probleemidest

2020/2021 aastatel töös olnud planeerimisseaduse uue versiooni esitluse slaidid;
"RUUMIPLANEERIMINE TULEB KARISTAMISVAHENDIST TAAS MUUTA ARENDAJA JA KOGUKONNA ABILISEKS", Kaur Lass, "Postimees" 23.09.2021
Planeerimisseaduse eelnõu edasi menetlemise ajutise ummiku asjaolusid selgitav Koit Brinkmann artikkel ajalehes "Äripäev" 16.02.2021;
"KAUR LASS: SEADUS VASSIJATELE", Kaur Lass, "Postimees" 11.03.2020;
"ÕIGUSLOOME KÕHULAHTISUS TOIDAB BÜROKRAATE JA KORRUPTANTE", Kaur Lass, "Äripäev" 12.02.2020;
"PÄRNU TEGUTSEB ARUSAAMATULT", Kaur Lass, "Pärnu Postimees" 14.06.2019;
"SALASTAMINE AVALIKUSTAMISE ASEMEL", Kaur Lass, "Pärnu Postimees" 06.06.2019;
"KAS PÄRNUS ÜRITATAKSE PLANEERIMIST VÄLTIDA", Kaur Lass, "Pärnu Postimees" 03.05.2019;
PLANEERIMISSEADUSE PROBLEEMIDE ÜLEVAADE JA ETTEPANEK SEADUSE VIGADE PARANDAMISEKS. Eelnõu 784 OE Seletuskiri;
"ERIPLANEERINGUD TOODAVADKI TSELLULOOSIVABRIKUID. NENDE KOHT ON PRÜGIKASTIS", Kaur Lass, Eesti Päevaleht 02.11.2018;
“NII ET HÜVASTI, STRATEEGILINE PLANEERIMINE?”, Maila Kuusik, “Sirp” 05.10.2018;
“ERIPLANEERING EHK MIS ON LUBATUD JUPITERILE …
EESTI KOLME ERIPLANEERINGU PUHUL POLE PLANEERIMISSEADUST JÄRGITUD, KUIGI SEADUSED PEAKSID JU KEHTIMA ERANDITETA KÕIGILE”, Maila Kuusik, “Sirp” 29.06.2018;
"R.I.P DEMOKRAATLIK PLANEERIMINE EESTIS (1995-2015)", Ain Alvela koostatud lugu planeerimisseadusest, mis sisaldab intervjuud Kaur Lassiga, "Maaleht" 06.04.2017
"DEMOKRAATIA PEAB OLEMA PLANEERIMISE LAHUTAMATU OSA", Kaur Lass, "Sirp" 13.02.2015;
"UUS PLANEERIMISSEADUS ON VASTUOLUS EUROOPA RUUMILISE PLANEERIMISE HARTAGA", Kaur Lass, "Äripäev" portaal www.ehitusuudised.ee 12.02.2015.